Pöörane äri / Funky business
Pöörane äri Raha tantsib tarkade käes
»«Pöörane äri» vaatleb uut maailmakorraldust unikaalsest, asjatundlikust ja väljakutsuvalt pöörasest perspektiivist. See on vastumürk leebele mõtlemisele ja leebetele kirjutistele.»
Tom Peters
Karl Marxil oli õigus. Töölised kontrollivad tootmisvahendeid. 1,3 kg ajumassi kätkeb endas võtit meie kõigi tulevikku.
Edukad ettevõtted erinevad oma konkurentidest ja erinevus tuleneb pigem sellest, kuidas inimesed mõtlevad, mitte sellest, mida firma teeb. Uues maailmas on talent see, mis raha tantsima paneb. Seni harjumuspärane äritegevus on inspiratsioonivaene ja ei rahulda enam. Talent ei taha tegutseda. Ja kliendid ei taha sealt osta.
Sellisel ajal vajame me teistsugust äri - pöörast äri.
Kes ka seda energiast pulbitsevat raamatut lugedes ei leia inspiratsiooni, kuidas edukamalt toime tulla meie üha pöörasemal ja kiiremaks muutuval ajal - üksikuna, ettevõtjana, tippjuhina - võib valge lina ümber võtta ja põõsa alla heita. Ootama, kuni ühiskond leiab mahti tema eest hoolt kanda või kuni RagnSells ta üles korjab.
EBAÕIGLANE PRIVILEEG
Tutvustus
Robert Kiyosaki kutsub inimesi üles mitte enam pimesi leppima sellega, nagu oleks nende saatus kogu elu rahaliste raskustega maadelda. Finantsharidus on see, mis võimaldab teil luua endale ja oma perele sellise elu, nagu soovite. Kõike ei saa muuta. Robert julgustab teid muutma üht, mida saate – iseennast. See raamat kõneleb finantshariduse jõust. Roberti värske vaatenurk toob välja sammud, mis viivad teadmiste rakendamiseni ning mõõdetavate tulemusteni. „Ebaõiglane privileeg“ ilmub sarjas „Rikas isa“.
Ütleme siis nii, et kolm mõtet on 300 lehele laiali kantud...:
1) hea võlg tekitab rahavoo vs halb võlg tekitab kohustused;
2) k
innisvara=rahavoog vs kohustused=oma maja v krt;
3) kinnisvara=rahavoog;
"Puhkasin" olümpiaeelses Londonis 4-13.07.2012.
Kuna ilmad sattusid olema isegi Londoni kohta liialt "peculiar" , s.t ülivesised , siis kas leotasin vihmavarju tänavallompidest üle hüpates või üritasin vihmamärga varju vaheldumisi raputades Southbank'i keskuses midagi kuulata-vaadata. Southbankcentre
http://www.southbankcentre.co.uk on ülisuur vähemalt 3 kontserdisaali suurune kompleks, mille ühel hoonetest on katusel vahvad murulapid, maitsetaimede peenrad oma linnupeletajaga ja kohvikud.
Peaasjalikult läksin ikka kirjandusfestivalile, kuhu oodati peakülaliseks Norra (vanavanemad)-USA päritolu Siri Hustvedt'i.
Eriti lahe "sissekukkumine" oli kohtumine kirjanikuga, mis osutus tavaliseks bookclub ürituseks lugejate ja bookclub esindaja vahel - ja kuhu meie kurvastuseks ei saabunudki kohale kirjanik.
Istusin kõrvuti ühe norra õpetajannaga, kes oli tuttav Siri isaga ja väga kohe tusatses, et kirjanikuproua sellel üritusel ei viibi. See-eest aga järgmisel päeval oli meil kõigil võimalus Sirit oma silmaga näha ja veenduda, et suure auditooriumi eest ta sugugi ei värise. Ehk oli toeks valmiskirjutatud tekst, millelt ta kunagi silmi pööranud! Soetasin ürituselt ka Siri
non-fiction raamatu "Shaking woman", siin tutvustab ta oma raamatut:
http://www.youtube.com/watch?v=uDQC0m20_eE
Siri on endiselt õnnelikus abielus USA novelisti Paul Austeriga, valusad olid alul süüdistused, justkui oleks Siri esimesed novellid kirjutanud Paul:
http://www.youtube.com/watch?v=wuEpBEPTxUU
HARKI MURAKAMI. KAFKA MERERANNAS
Jaapani keelest tõlkinud Kati Lindström
588 lk, Varrak, 2008, sarjast „Moodne aeg”.
Kassidega vestlev vanamees, taevast alla sadavad sardiinid, Colonel Sanders ja Johnnie Walker, sissepääs teise ilma, kodust põgenenud 15-aastane Tamura Kafka ja Shikoku saare väikelinnas asuv hubane raamatukogu – kõik see ja veel palju muudki viib lugeja müstilisse maailma, kus kõik on võimalik ja reaalne. Haarav ja vahetu, mõnusalt muigelepanev, pakub „Kafka mererannas“ ometi mõtlemisainet ka haritud lugejale, sünteesides Oidipuse müüdi, Macbethi, Platoni ja Sophoklese, Kafka ja Natsume Sōseki omas äraspidises võtmes kergestiloetavaks ja paeluvaks tekstiks. Olemuselt hoopis teistsugune kui varem eesti keeles ilmunud „Norra mets“, on „Kafka mererannas“ heaks sissejuhatuseks Murakami fantastiliste romaanide maailma.
Võrratu sissejuhatus Murakami loomingusse! Lõpuks siis õnnestus hankida üks Murakami ja see mõnuga läbi hekseldada. Lugesin teost kõhuli Lohusalu liivadel ja nägin õhtuks välja nagu ühelt poolt hoolikalt küpsetatud pannkook! Unenäo ja ärkveloleku piiril metafooride ja alateadvuse sügavate hoovuste vahel ulpimine osutus ülimalt põnevaks kogemuseks! Elumõtte otsimise kvintessents... Raamat räägib 15-aastasest üksildasest poisist Tamura Kafkast (väljamõedud nimi iseloomustamaks poisi erilisust ja üksildust). Poiss, keda hüüti Rongaks oli Tamura alateadvus, teine mina, kellega nad tihti dialoogis olid (kafka on tshehhi keeles ronk) - ostis öisele bussile pileti Tokiost Takamatsusse Shikoku saarel, et põgeneda jäädavalt isakodust. Sealne muinasjutuline Kõmura mälestusraamatukogu oli Jaapani suursuguse Kõmura perekonna endine elukoht, mis koos suurepärase raamatukoguga pärandati riigile. Suguvõsa esiisad olild juba EDO ajastust sakevabrikut pidanud ja suured sissetulekud võimaldasid neil raamatuid koguda - tegemist oli selle maa esimeste bibliofiilidega. See raamatukogu saigi Tamura Kafka reisi sihtkohaks ja saatuse keerdkäikude lahendiks. Raamatukogud ei ole mitte ainult Murakami tegelaste, vaid ka tema enda meelispaigad - nii eheda kirjelduse peale tekib suur kiusatus sealseid raamatuid kasvõi korra lehitseda...Minu lemmikmetafoorina kirjeldas autor raamatukoguna kirjeldas autor ka inimhinge - ka seal tuleb riiulitelt tolmu pühkida, tube tuulutada ja lilli kasta. Raamatuid neelas Tamura Kafka peaaegu valikuta, elades lühikese aja jooksul läbi mitmeid elusid ja harides end kõikvõimalikes valdkondades. Raamatukogu ainsad töötajad olid naiselik noormees (või mehelik naine) Oshima san ja ilmutuslik naine, kes justkui ei olnud hetkes - Saeki-San. Oshima san saab teada noormehe tegeliku saabumise põhjuse ja niipea, kui politsei hakkab Tamura isa tapmisega seoses poissi otsima, viib ta 2,5 h autoosõidu kaugusele mägionni. Onn on ümbritsetud salapärase tiheda metsaga, kust elavatel väljapääs puudub. Samal ajal, kui isa tapeti, lebas poeg teadvuseta ja ärgates pühamu kõrval leidis oma valgelt t-särgilt musta liblika kujulise verepleki. Poiss helistab hirmunult bussis tuttavaks saanud tüdrukule Sakurale ja palub öömajale. Teose teine liin on Nakata-san - ääretult armas hallijuukseline vanamees, kes kõneles kassidega. Nakata sai lapsepõlves klassiga mäele minnes gaasimürgituse (õpetaja oli teda lisaks veel löönud, kuna tundlik poiss oli avastanud metsa alt tema verise mensi lapi) ning oli 2 nädalat koomas - kust väljudes oli muutunud müstiliselt tema olemus. Koomast ärgates ei suutnud ta lugeda ega kirjutada, tema mõttetegevus oli tohutult aeglustunud, kuid ta valdas kasside keelt. Kogu elu meisterdas ta tagasihoidlikku mööblit kuni mööblifirma likvideerimiseni. Siis sai Nakata-sanist kasside otsija, kadunud Goma perenaine tasus selle eest talle igapäevaselt. Intelligentne siiami kass Mimi informeeris, et tühermaal käib hirmus kassipüüdja Jonny Walker. Kui Nakata-san oli salapärase vasikasuuruse koera saatel kuulekalt Jonny Walkeri korterisse sisenenud, algas horrori-taoline unenäoline kasside tapmise ja nende südamete õgimise saaga. Ja seda kõikde pöialpoiste Heihoo saatel, millele järgnes Nakata-sani veretöö. JW vappus õudsete naeruhoogude käes, enne kui surm ta ära viis... Saeki -san oli armunud Kõmura perekonna vanimasse poega , kellega nad olid ühevanused ja kes oli talle saatause poolt ette määratud - nagu Romeo ja Julia. Oshima san rääib Aristophanese lugu, kuidas kõik inimsesd otsivad oma kadunud poolt: mees-meest, naine -naist ja mees-naist. Saeki-san kirjutab 19-aastaselt sümbolistliku ja meditatiivse laulu Kafka mererannas, mis saab üle maa kiiresti ülipopulaarseks. Saeki-sani armastatu tapeti poliitilisel tudengite mässu ajal ja sealt suri naisena ka Saeki-san, eksisteerides edasi vaid kestana... tuli siis Takamatsusse tagasi ja temast saigi Kõmura raamatukogu juhataja. Raamatukogus käis koomiline feministlik lesbipaar, kes igas märgis leidis naisteahistamist:=) ja pidas Oshima sani klassikaliseks näiteks mehelikust mehest, mille peale Oshima avaldas kogu oma shokeeriva olemuse. Nakata-san aga liigub häälega Shikoku poole - seekord võtab ta peale üks veoautojuht, pesapallihull noormees Hoshino-san. Nakata-sani kõrval noormes muutub dramaatiliselt, võtab end töölt vabaks, hakkab hindama Beethovenit ja selle rafineeritud Erthertsogi triot , Francois Truffaut filme -metamorfoos on imeline ja täiuslik! Nakata-sanil on vaja ära tuua uksekivi ja Hoshino-san on talle sellel tähelepanuväärsel missioonil jõuga abiks (nõu teab vaid Nakata!). Mina- liinis hakkab poiss hüpoteetiliselt taipama, et Saeki-san on ta ema, kes jättis poisi 4-aastaselt isaga ja võttis kaasa vaid lapsendatud õe. Raamatus läheb täide ka Tamura isa poolt peale pandud Oidipuse needus nii isa tapmise (metafooriline tegu metsas rongana) kui ema ja õega magamise suhtes. Uksekivi oli metafoor - surnuteriigi eeskoja uks, mille eest tõstmine võimaldas Tamural "metsas" kokku saada nüüdseks juba surnud vanematega - ema käest kuulis ta, et armsa poja mahajätmise põhjuseks oli hirm kaotada kõige kallimat oma elus. Ema palus tal kindlasti surnute eeskojast väljuda ja pärandas talle oma armastuselt kingiks saadud kauni maali 9-a poisiga mere kaldal. Ema, mis on elu mõte? - Vaata maali.... ka mina tegin nii. jahh...järgmisena saab tulla vaid "Norra mets"....
Robin tuletab aeg-ajalt meie aastavahetuse Egiptuse reisi meelde: täitsa hea, et peaaegu kõikidel sealsetel meestel on nimeks Ahmed.
Minu imestuse peale hakkas ta seletama: kui hüütakse Ahmed, siis vaatavad kõik ahmedid, aga ainult sõbrad teevad sellest välja, teised keeravad kohe pea ära.
SHOTI TORUPILLIMÄNGIJALavastajaRühmatöö Reeda Tootsi juhtimisel
KunstnikAnnika Aedma
Muusikaline juhendajaArbo Maran
Mängivad
Kaarel Targo, Teele Uustani ja Are Uder.
Nukulavastus shoti muinasjutu "Keili torupillimängija" põhjal.
Eelmisel pühapäeval käisime Robiniga Köismäe tornis shoti muinasjuttu kuulamas/vaatamas.Haldjaloo tõid viie suure kohvriga reisilt kaasa õde -venda vanaisaga, demonstreeriti ka päris ehtsat shoti seelikut ja meeste veisenahast kellukestega kotti. Edevad mehed need shotlased!Robinil on alati mingi vastuseis, kui suunan ta pühapäeva hommikul teatrisse minekuks riideid vahetama. No ei taha välja minna, kuigi terve laupäeva sai kodus kükitatud....Aga lõpuks ikka vedisime end kohale ja trots sulas võrdeliselt kodust eemaldumisega - muinasjutt meie jaoks algas juba Köismäe torni raske ukserõnga puudutusest.Räägitakse, et Shotimaal Kintyre’i poolsaare kanarbikulistes mägedes haigutab suur koobas, kus elutsevad haldjad, kes mingiski elemendis ei taha olla surelikest halvemad.Kõrtsis istuv külarahvas sai viskijoomise ja merejuttude vahel kuulda ka noore torupillimängija pillimängu ja uhkustamise tuhinas lubas kehkenpüks haldjakoopast terve nahaga väljuda. Läks aga nii, et haldatele jäi noormees igavesest ajast igavesti mängima...Kui kõrv hästi kanarbiku ligi suruda, kuuleb õrna torupillmängu siiani....Loomulikult oli koopas pime ja üks 3-4-aastane teatrifänn lasi oma häälepaelad valla.Punapäine mitte enam nii noor ema vaatas süles röökivat pampu abitu pilguga nagu transis jõehobu, hoolimata teatritöötaja veetleva naeratuse saatel saadetud märguannetest.Kui ema lõpuks end jälle ärkvele sai ja segajad lahkusid, lõppes kahjuks ka etendus.Aga see ei rikkunud meie teatrielamust, lapsele meeldis ja lubasime kindlasti uuesti tulla.Labels: Teatrielamus
NII SEE OLI (KUI TEILE NII NÄIB)LUIGI PIRANDELLOAutor Luigi Pirandello. Tõlkinud Aleksander Kurtna. Lavastaja Adolf Šapiro.Kunstnik Vladimir Anshon. Mängivad Anu Lamp, Tõnn Lamp, Elisabet Tamm, Anne Reemann, Külli Teetamm, Rain Simmul, Epp Eespäev, Margus Tabor, Kalju Orro, Allan Noormets, Piret Kalda.Etendus 10.03.2009 Linnateatri Taevalaval.Elisabet Tamm saabus kohvikusse publiku hulka enne etenduse algust, hüüdes kileda hääle ja kerge italiano aktsendiga, et etendus ei saa enne alata kui näitleja on maha rahunenud...
Linnateatri väikestes tubades jalutades on tunne nagu tuleksid külla vanale heale sõbrale, Anshoni maalid Epp Eespäevast ja Anne Reemanist olid kaunid - loodetavasti ei olnud tegemist vaid selle etenduse kujunduselemendiga...
Niisiis saime näha vapustavat etendust, itaalia tragikoomilist ooper-näitemängu!Ränk maalihe pühkis minema terve väikese küla, ainsad ellujääjad sinjoora Frola ja väimees sinjoor Ponza. Uue mõõtme andis etendusele ka ema -poja Anu Lamp-Tõnn Lamp partnerlus, nägin Tõnni päris esimest korda ja mul ei tekkinud kordagi kahtlus, et hull on ikkagi tema. Kuigi hulluteema ei olnud seal peamine , oluline oli hoopis muu - kujutlusmäng ümber mahajäetud torniga hoone. Kui sinjoora Frola nägi torni suletud tüdrukus oma tütart, siis sinjoor Ponza oma teist naist - keegi ei saa meilt ära võtta kujutlust v soovi midagi uskuda....
Arrivedici, arrivedici, mis te enam ootate, mul kodus kaks bambinot, lahkuge kiiremini. Kas Teie soovite lõhkuda meie dekoratsioone? Nii suur härra, sellega te võite hakkama saada küll...
Super hea lavastus! Õnn, et sain lisapileti, madal lagi ei seganud sugugi...
Labels: Teatrielamus
PUHASTUS
Sofi Oksanen
Seintel on kõrvad ja kõrvus ilusad kõrvarõngad (P.E.Rummo)
Teos algus on nagu krimiromaanis - taluperenaine Aliide Truu leiab aiast musta pambu, kes osutub sutenööride käest põgenenud libuks. Aga päevi hiljem Aliide õetütreks Zaraks...
Zara põgenemine Saksamaalt otse vanaema kodutallu, millest oli kuulnud vaid Ingli-vanaema juttude järgi, orientiiriks teeveerel kasvavad hõbepajud, kõlab kuidagi liiga armsalt. Millise südamlikkusega pidi vanaema lapselapsele Vladikis oma mälestusi Eestisse mahajäänud talust heietama!
Kaks õde Ingel ja Aliide, kaks erinevat ellusuhtumist, mõlemad armunud omakaitses tegutsevasse sirge rühiga noormehesse Hansu. Õõvastav aeg, 40-ndate algus, NL väed on tulnud Eestisse, et jääda ja ameeriklaste -inglaste valget laeva ei paista kusagilt.
Hans võtab Ingli endale ja nad moodustavad ilusa terviku, kus Ingel valmistab hoidiseid, vaaritab süüa, lüpsab lehmi, rabab talutöid ja selle suure armastuse taustal ei jää ka laps sündimata. Hans on peagi sunnitud minema põranda alla ja jääb elutsema kapi taha ehitatud konkusse, ööd aga magab Ingli kaisus.
Aliide seob vormi pärast oma elu kommunistist Martiniga, väidetavalt on Martin ainuke, kelle kelle häält ta vallamaja piinamisel ei kuulnud.
Ja isa hoolde jätab ta ka lapsekasvatuse. Isa kasvatus kustutab Talvist viimse kui mälestuse vabast Eestist - tüdrukust kasvab hingetu euroremonditud naine soomlasele - ka nimi assotseerub talvega.
Aliide ei tohi oma tütrele mälestustest rääkida, Ingel räägib lapselapsele kõik ja veel enamgi , paneb Zara Eestisse armuma...
Kas Zarast saab see tüdruk, kes vaarisade maadel edasi toimetama jääb, ei olegi oluline -tähtis on, et jubedad mineviku varjud selle puhastustule läbi hävitatud said...
Labels: Lugemiselamus
Meie ühine lemmik unejuttude seas on vaieldamatult Kivirähk - Robin saab mehemoodi naerda ja ega mulgi vunts liikumatuks jää!
Hakksime siis üles lugema, mis Andruse üllitistest läbi loetud on ja mida võiks veel juurde muretseda:Lotte, Limpa, Kaelkirjak....arvasin, et Kaka ja kevad võiks järgmine bed-time story olla, kui Robin teatas, et talle käib Pissi ja Suvi kah !
Uskumatu, üle nelja aasta leidsin jälle, et võiks blogitada.Peaasjalikult andis tõuke muidugi loetud raamatu/etenduse/kogemuse/mõttetera mällutalletamise võimalus ja tegelikult on ju ergutav neid vanu asju üle lugeda.
Eile lõpetasin Puhastuse.
Sofi Oksanen - nähtus omaette, ta kas väga meeldib v tekitab ebamäärast võbinat, aga külmaks ei jäta.
Et oma poolehoidu avaldada, hakkasin isegi Sofi fänniks - nii lihtne see ongi facebooki vahendusel!
Käisime Robiga loovustunnis, alul ta mökerdas päris uljalt erinevate värvidega: ikka käsi värvi sisse ja möks-möks paberile, sealt ajalehele ja sujuvalt edasi varvastele ja põlvedele...Olime siis mõnusalt värvised ja uhtusime end mõni minut kraani all. Ta on ikka üts vapper väike sharmantne juts! Ainult söök ei lähe sisse - no kell kuus õhtul ikka ära veel lõunat paku!
Ja vanem poiss - ta seisab mu kõrval ja kirjutab endast ise:
olen tuus mees, kes tuusavad on naca hullud aga ma ise tuusan, mulle meeldib see !Tegelikult ootab tuus mees arvutisse pääsu ja sõi kanasupi ära ainult tänu väikesele ähvardusele, et õhtu kujuneb vastasel juhul arvuti-ja telekavabaks. Kahjuks töötab meil kasvatusmeetodina ainult nn.
blackmail. Lugesin ka Erica Jongi'st paar peatükki (papa vedas selle antikvariaadist) ja pärs huvitav teine!
STOP STOP WE HAVE RUN OUT OF VIRGINS!Presidendiralli teeb oma töö - mida rohkem kandidaat eetriaega saab, seda enam ta oma tühja hallollust paljastab.
Palun hr. Ilves - ära kandideeri! Me ei saada sulle enam heegeldatud kleidikesi ja sokikesi, Evelinil on aega neid ise kududa.Samuti võiks tubli Ärma talu perenaine endale ise murakamoosi valmistada, et Ekspressi fotograafi nina all mitte ostetud purgiga vehkida!
Juku-Kalle on tubli poiss! Viimases Keskusis saavad sõna koguni kaks põnevat meest/akadeemikut, kes kordi sümpaatsemad kui eetris olnud kandidaadid-prügikalad. Meil on ju ka toredaid ja tarku naisi- Ergma ja Lauristin...aga Eestil on naiste jaoks palju asisemaid ameteid varuks.
Koomiksitest...Nõmeduse tippmark on ette näidata Eesmaa-vanal: "Arutame paha Juku tegusid kõrgemal tasemel. Seda (koomiksite printimist siis) poleks ta mingil juhul teha tohtinud..."Tule taevas appi! Mis seal siis nii hirmsat oli?
Pühad on käes, Jani sõitis kallite sugulastega maale, Robin puhkab lõunaväsimust, papa küttis Tonyga
(the looser of first class!) konteinerit tooma.
Munade värvimist küll iseendi jaoks ette võtta ei viitsi, kui siis pühapäeval Jani suure mangumise peale.
W peab nüüd eesti keele ära õppima, kui tahab blogi lugeda. Aga ju tal neid tõlkijaid jätkub! Muide loodan, et mind kunagi ei avastata, sest kirjutan peaasjalikult iseendale.
Täna siis ei tulnud ka klubis käimisest midagi välja, jõlkusime Robiga peale nädala kestnud ninaneelupõletiku tunnikese mänguväljakul. Eesti lapsed olid seal kuidagi vähemuses, ikka ja jälle saabusid veerevate kärude saatel punnis kõhukestega venelannad. Aga nad on suhtlemisaltid ja väga armsad...vähesed eestlased hakkavad kohe esimesel kokkusaamisel rõõmsalt suhtlema.
